Viimastel päevadel hakkasime kergelt tundma juba koduigatsust ja tundsime, et oleme täpselt parasjagu reisil olnud. Hakkasime Yosemitest suunduma tagasi Los Angelese poole, et seal veel viimased päevad veeta ja siis juba Eesti poole liikuda. Kiire vahepeatusega taaskord Bakersfieldis jõudsime õhtuks LA’sse. Uus päev oli meil tegevusi täis planeeritud, niiet õhtu olime rahulikult hotellis.

Järgmisel hommikul olid meil võetud piletid LA loomaaeda. Kuna suurem rahvamass külastab loomaaeda nädalavahetusel, siis meil oli reedel seal hea rahulik ringi vaadata. Muidugi me seetõttu ka kõiki loomi ei näinud, sest mitmeid alasid pesti ja puhastati. Saime siiski pikalt vaadata šimpanseid ja imetleda kaelkirjakuid.

Kuigi loomaajas jalutamisest olime väsinud, otsustasime ikkagi linna peal veel ringi liikuda. Käisime veel šoppamas ja lõunatamas ning sõitsime mööda ka ”Kiired ja vihased” Dominic Torretto majast. Kuigi tegemist oli privaatse eramajaga, oli lahe see koht ära näha ja edaspidi saab neid filme hoopis teistsuguse pilguga vaadata.

Viimasel õhtul tahtsime minna ka LA Downtowni vaatama, sest seal me ei olnud siiani väga palju aega kulutanud. Eemalt vaadatuna jätavad sealsed kõrghooned väga luksusliku mulje, kuid majade vahel tänaval kõndides on näha kahjuks tõelist olemust - kodutud on iga teise tänava nurga peal, prügi vedeleb maas ning kambas juuakse keset kõnniteed alkoholi ja tühjad pudelid lendavad üle õla tänavale vedelema. Sellest hoolimata leidsime endale põneva tegevuse ehk sõitsime maailma kõige lühema raudteega. Täpsemalt on raudtee ühe otsa pikkus 29 meetrit.

Uuel hommikul oli meil lennukile minekuni veel aega ja kasutasime ära võimaluse liikuda veel linnas ringi autoga. Esimene sihtkoht oli meil Rodeo Drive ehk tänav, kus on olemas kõikvõimalikud luksus kaubamärgid ja poe uste ees on relvadega turvamehed. Uhked majad nähtud, otsustasime hakata liikuma lennujaama poole, kuna linnas olid tekkimas ummikud. Nii oligi meil aeg USAga hüvasti jätta ja võtta ette pikk teekond kodu poole.

Nüüd, olles risti-rästi California läbi sõitnud, tulid meil ka mõned mõtted ja ehk ka soovitused teistele, kes plaanivad sarnast reisi:

• Kõik suurlinnad on väga lahedad, aga liiga pikalt ei tasu neis peatuda, sest Californial on pakkuda nii palju ilusat loodust. Olles LA’s, Las Vegases, San Franciscos 3-4 ööd on täitsa piisav saada ettekujutus nende linnade olemustest.
• Kindlasti tasub rentida auto, sest nii on sul võimalik näha kohti, kuhu ühistranspordiga ei pääse. Vahemaad on meeletult pikad ja taaskord sõitsime meie kokku pea 4000 km.
• Erinevaid kohti külastades tasub piletid võimalikult varakult ette osta, sest vastasel juhul sa ei pruugi lihtsalt sisse pääseda (nt Universal Studios, Yosemite rahvuspark, Alcatrazi vangla jms).
• Suvisel ajal külastades võivad seal temperatuurid küündida 40 kraadini või rohkem ehk bassein majutuses annab väga palju juurde!
• Erinevalt Eestist kütusehinnad on tanklates erinevad (mõnes tanklas võid galloni saada poole võrrra soodsamalt kui teises tanklas).
• 2-nädalase reisi puhul soovitame külastada põhilisi 3 suurlinna ja lisaks neile veel 2-3 huvipakkuvamat piirkonda (nt Grand Canyon, Yosemite rahvuspark, Lake Tahoe või hoopis mõni väikelinn). Nii jääb endal aega rohkem igat piirkonda nautida ja reis ei ole liiga tihedalt planeeritud, sest kõik vahemaad on tegelikult väga pikad ja nõuavad mitmetunniseid sõite.
• Ja mis kõige olulisem, naudi reisi täiega, aga jäta endale reisi ajal aega ka puhkamiseks 😊

Taaskord startisime hommikupoole enda järgmise majutuse poole. Järgmine sihtpunkt oli meil Yosemite ja olime võtnud sel aastal sama kodumajutuse, mis eelmiselgi aastal. Otsustasime valida endale teekonna, mis oli küll ajaliselt pikem, aga pidi olema California üks ilusamaid teid. Vaated olid tõesti suurepärased ja tee viis meid ka läbi Yosemite rahvuspargi. Esimese osa sealsest teest sõitsime läbi esimest korda ja sealne loodus erines suuresti sellest, mis oli Yosemite rahvuspargi lõunaosas. Peale mitut tundi sõitu hakkasime juba väsima, kuid õnneks ei olnud majutus enam kaugel.

Hommikune äratus oli meil juba kell 5, et saaksime enne piletikontrolli Yosemite rahvusparki sisse sõita. Plaan oli seekord näha maailma suurimaid puid sekvoiasid. Helen oli endale selga pannud kleidi, teadmata, et meid ootab ees 3 km matk mäest üles. Õnneks oli Helen kaasa võtnud jalutamiseks sobilikud tossud. Matka jooksul õnnestus meil mitmel korral näha ka loomakesi. Kõige tüüpilisemad olid pisikesed oravad, kuid nägemata ei jäänud ka kepslevad metskitsed, kes olid inimestega harjunud.
Kui olime sihtpunkti välja jõudnud, siis avastasime, et sekvoiasid veel ei olegi. Jõudsime alles uue matkaraja algusesse, mille tee viib mööda imelistest puudest. Õnneks oli sealne rada inimsõbralik ja üsna tasane ehk üle kivide me enam ronima ei pidanud. Kõige üllatavam oli meie jaoks puu, millest kunagi oli tehtud sisse läbikäik.

Ennelõunaks olid meil sekvoiad nähtud ja läksime tagasi majutusse, et nautida sealset vaikust ja basseini. Temperatuur järjest tõusis ja päeva tipphetkel olime taaskord üle 40kraadises kuumuses. Kuna levi seal ei olnud ja internett oli aeglane, oli meil võimalus ennast välja lülitada ja veeta kvaliteetaega raamatute seltsis.

Juba ongi meie reis sealmaal, et hakkame suunduma tagasi Los Angelese poole!

14. - 16. päev - tagasi LA’s

Viimastel päevadel hakkasime kergelt tundma juba koduigatsust ja tundsime, et oleme täpselt parasjagu reisil olnud. Hakkasime Yosemitest suunduma tagasi Los Angelese poole, et seal veel viimased päevad veeta ja siis juba Eesti poole liikuda. Kiire vahepeatusega taaskord Bakersfieldis jõudsime õhtuks LA’sse. Uus päev oli meil tegevusi täis planeeritud, niiet

ReisiblogiHelen & Marten

Oma sõitu Lake Tahoe juurde alustasime hommikul varakult, sest tahtsime veel San Franciscos mere ääres veidi jalutada. Helen tahtis väga näha merilõvisid, aga kahjuks olid ainult kaks neist tulnud ilma nautima. Kui hommikune Starbucks oli lõpetatud, suundusime tagasi auto poole, et jätkata sõitu Lake Tahoe poole.

Sõit ise väga pikalt ei kestnud, aga tegime mitmeid vahepeatusi, et ennast sirutada. Õhtuks jõudsime Lake Tahosse kohale ja olime sealsest loodusest üllatunud - nii palju rohelust ja imeilusaid vaateid. Otsustasime minna õhtust sööma Applebees restorani. Kõige meeldivam osa oli see, et temperatuur oli õhtuks veidi langenud ja umbes 30 kraadiga rahulikus piirkonnas looduse keskel oli väga mõnus söögikohta jalutada. Kuigi söök oli pigem pubi stiilis, siis tühja kõhuga maitses kõik väga hästi.

Üks asi oli kindel - Lake Tahoe juures tahame kindlasti matkama minna! Otsisime endale hommikuks 11 km matkaraja mägedes, kuhu startisime võimalikult vara, et vältida keskpäevast kuumust. Esimesed kilomeetrid olid kõige raskemad, sest tee läks järsult mäest üles ja varju ei olnud kusagil (3 aastat tagasi olid sealkandis olnud suured põlengud, mistõttu olid paljud peavarju pakkuvad puud hävinenud). Vahepeal oli Helenil juba tunne, et keeraks otsa ringi ja liiguks auto juurde tagasi, kuid peale lühikest hingetõmbepausi otsustasime ikkagi edasi minna. Sealt läks tee juba mõnusamaks, tõusud olid laugemad, puud pakkusid peavarju ja hakkasime nägema maagilisi vaateid järvele. Kui olime 2h mäest üles lõppu välja kõndinud ja hakkasime allapoole kõndima, siis andsid jalad väsimusest korralikult tunda. Õnneks jõudsime turvaliselt tagasi autoni, et hotelli puhkama minna.

Peale pisikest puhkepausi suundusime randa, et nautida päikest ja vett. Interneti andmetel oli sealkandis veetemperatuur 19 kraadi, aga tundus ikka veidi soojem. Meie jaoks oli esmakordne kogemus minna ujuma ja vaadata eemal lumiseid mäetippe. Peale väsitavat päeva otsustasime ennast kosutada kohalikus restoranis.

12. - 13. päev - Yosemite

Taaskord startisime hommikupoole enda järgmise majutuse poole. Järgmine sihtpunkt oli meil Yosemite ja olime võtnud sel aastal sama kodumajutuse, mis eelmiselgi aastal. Otsustasime valida endale teekonna, mis oli küll ajaliselt pikem, aga pidi olema California üks ilusamaid teid. Vaated olid tõesti suurepärased ja tee viis meid ka läbi Yosemite rahvuspargi.

ReisiblogiHelen & Marten

Külastasime San Franciscot ka eelmisel aastal, kui Californias ringi sõitsime. Tookord oli ilm väga sombune ja jahe ning meile väga muljet ei avaldanud. Olime siiski tuttavatelt kuulnud, et San Francisco on vaieldamatult üks nende lemmikkohti ja andsime sel aastal linnale uue võimaluse. Otsustasime ööbida hoopis Silicon Valley’s ja sealt vahepeal autoga liikuda San Franciscosse.

Alustasime oma hommikut hommikusöögiga väljas ja jalutasime veidi tänavatel. Silicon Valley oli väga puhas ja sealsete majade vahel oli nii mõnus jalutada. Juhuslikult möödusime ühest Apple’i esinduspoest ja otsustasime broneerida endale aja, et katsetada uusi Vision pro prille. Kuna selleni oli meil aega, otsustasime avastama minna Stanfordi ülikooli kampust.

Ülikooli linnak oli üsna massiivne ja isegi kaardi abiga ei suutnud me õigeid teeotsi üles leida. Õnneks oli kampus eraldi ka Google mapsis ehk päris ära me ka ei eksinud. Hetkel viibisid suvepuhkuse tõttu alal siiski turistid, aga ettekujutus ülikoolimelust tundus võimas.

Edasi suundusime Facebooki kontorite poole, kuid väljastpoolt kontorid midagi erilist ei olnud. Lõpuks jõudis aeg kätte, et minna katsetama uusi Apple Vision Pro prille. Kuigi olime varem kokku puutunud tavaliste virutaalreaalsusprillidega, siis nendega sai kogeda midagi täiesti uut. Kõige põnevam meie jaoks oli näha enda tehtud panoraampilte ja nende sees justkui olla ning kõike ainult enda sõrmedega juhtida.

Prillid proovitud, läksime tagasi Silicon Valley’sse, kus tahtsime avastada muuseumit arvutite ajaloost. Kunagised ainult arvutamiseks mõeldud arvutid ilma ekraanideta jäid meile natuke kaugeks, aga arvutite lähiajalugu oli juba palju põnevam. Muuseumis olid ka kõige esimesed Apple’i arvutid, mida oli oma silmaga väga lahe näha.

Õhtut läksime nautima San Franciscosse, kus jalutasime veidi linnatänavatel ja leidsime ühe hubase Itaalia söögikoha.

10. - 11. päev - Lake Tahoe

Oma sõitu Lake Tahoe juurde alustasime hommikul varakult, sest tahtsime veel San Franciscos mere ääres veidi jalutada. Helen tahtis väga näha merilõvisid, aga kahjuks olid ainult kaks neist tulnud ilma nautima. Kui hommikune Starbucks oli lõpetatud, suundusime tagasi auto poole, et jätkata sõitu Lake Tahoe poole. Sõit ise väga pikalt

ReisiblogiHelen & Marten

4. juuli hommikul pakkisime Las Vegases enda kotid kokku, kulutasime kasiinos veel viimased dollarid ja võtsime suuna järgmisesse peatuspaika. Bakersfield jäi meile eelmisel aastal meelde ühe hea söögikohaga ja kuna tee peal järgmisesse kohta oli vaja majutust, siis otsustasime üheks ööks sinna jääda. Kohalikud muidugi imestasid, et kuidas ühed eurooplased oma California-tripil üldse Bakersfieldi jõuavad 😀

Olime Las Vegase elust ja melust üsna väsinud ning otsustasime minna basseini äärde puhkama. Kuigi rahvast oli seal palju, leidsime ikkagi endale kohakese, kus sooja ilma ja raamatuid nautida. Saime ka reisi korralikuma ujumise lõpuks ära teha.

Olime internetist uurinud, kuhu minna Bakersfieldis 4. juuli õhtul ja nõuandeid kuulda võttes liikusime ühte parki. Ilutulestik hakkas alles õhtul kell 9, aga väga palju rahvast oli sinna juba varem kogunenud. Nägime ehtsat USA tähistamist, kus suured pered on enda toolide, tekkidega ja grillidega süüa tegemas ning lapsed kõrval mänguväljakul mängimas.
Tahtsime olla kavalad ja läksime ilutulestikult veidi varem ära, et endale murevabalt takso tellida. Aga võta näpust - kõrval olevad suured teed olid kinni ja liiklus oli muudetud ühesuunaliseks ehk ükski taksojuht meieni nagunii pääsenud ei oleks. Õnneks saime Lyftist ühe toreda taksojuhi, kes meid ilusasti ära ootas ja kogu sellest autode hullusest hotelli tagasi viis. Lisaboonusena rääkis ta meile ühest enda lemmikust stand-up komöödikust, kes juhtus olema Eestis kuulus Ari Matti Mustonen.

Uuel hommikul võtsime aega veidi Bakersfieldis seigelda, et siis edasi juba suurlinna poole suunduda. Kuna olime juba nädalake reisil olnud, siis otsusastime oma riideid pesta tõeliste ameeriklaste kombel - laundromat’is ehk pesumajas. Kõik käis väga lihtsalt ja kiirelt - pane riided masinasse, seejärel kuivatisse ja voldi puhtad ja kuivad riided kokku vähem kui tunni ajaga.
Lisaks pesu pesemisele otsisime üles eelmisel aastal külastatud restorani ja läksime lõunat sööma. Taaskord ei pidanud me pettuma, sest toit oli imemaitsev!

Ranniku äärde jõudes oli meil plaan läbida 17 miles teekond ehk 17 miili pikkune ring erinevate vaatepunktidega. Vaated olid tõepoolest imelised ja ilma katuseta sasis tuul mõnusasti juukseid.

Õhtu lõpetasime Silicon Valley’s hotellituppa pitsat tellides, et normaalsel ajal magama saada ja uut päeva värsketena nautida.

8. - 9. päev - Silicon Valley ja San Francisco

Külastasime San Franciscot ka eelmisel aastal, kui Californias ringi sõitsime. Tookord oli ilm väga sombune ja jahe ning meile väga muljet ei avaldanud. Olime siiski tuttavatelt kuulnud, et San Francisco on vaieldamatult üks nende lemmikkohti ja andsime sel aastal linnale uue võimaluse. Otsustasime ööbida hoopis Silicon Valley’s ja sealt

ReisiblogiHelen & Marten

Alustasime enda kolmandat päeva taaskord sportlikult - katsetasime ära enda Los Angelese majutuse jõusaali. Trenn tehtud ja kõht täis söödud, võtsime ette pea 5-tunnise sõidu Las Vegase poole. Miskipärast juhatas GPS meid mööda väiksemaid teid, aga see-eest nägime vägevaid vaateid.

Las Vegases ootas meid ees meeletu kuumus, sooja oli üle 40 kraadi. Õnneks on kõik siseruumid varustatud konditsioneeriga. Seekord võtsime enda hotelli strip’ilt veidi eemale ja jäime otsusega väga rahule. Hotell oli palju rahulikum, järjekorrad olid lühikesed ja kõik oli soodsam.
Taksoga kestis sõit melu keskele vaid mõned minutid ning otsustasime liikuda Gordon Ramsey pubisse. Muidugi ei jäänud kulutamata ka esimesed dollarid kasiinos.

Teist päeva alustasime Area 15 külastusega, mida oli meile soovitatud. Ootused olid kõrged, kuna inimeste tagasiside oli põnev ja Area 15 tundus täiesti teistmoodi koht, mida külastada. Täpsemalt läksime me vaatama, mis toimub Omega Martis. Etteruttavalt võin öelda, et meile see koht mingit elamust ei valmistanud ja olime pettunud, et kulutasime sinna oma aega ja raha. Tegemist on justkui tulnukate laboriga, milles tehakse erinevaid katsetusi.

Otsustasime pettumusest üle saada liikudes teleseriaalist kuulsaks saanud Pawn Shop’i ehk pandimajja. Reaalsuses tundus see koht palju väiksem, kui telekas, kuid lahe oli näha tuttavaid kohti. Paljudel asjadel hinda väljas ei olnudki, kuid pigem tundusid asjad olevat kallid.

Kuna kuumuse tõttu kaua õues ei saanud olla, siis suundusime hotelli, et hinge tõmmata ja puhata. Juhuslikult avastasime, et ühes hotelli restoranis on Taco Tuesday ehk tacod olid hea hinnaga (ja lisaks veel mega maitsvad). Kui päike hakkas loojuma, otsustasime taaskord suunduda strip’ile, et nautida sealset elu ja melu. Helenile oli eelmisest aastast meelde jäänud, kuidas inimesed zipline’iga sealkandis sõitnud olid ja otsustasime sel aastal ka ise selle ära katsetada. Sõit ise oli oodatust rahulikum, kuid äge oli Las Vegase melu näha kõrgemalt.

Oma viimasel Las Vegase päeval võtsime suuna hoopis Hoover Dami poole, mis oli omal ajal kõige suurem pais. See asub Nevada ja Arizonase piiri peal ehk saime oma reisi ajal ka mõned minutid veeta Arizonases. Kuumuse tõttu me eraldi ekskursiooni ei võtnud, aga tagasiteel hotelli lugesime internetist põnevaid fakte.

Viimaseks õhtuks olime ostnud piletid David Copperfieldi mustkunsti šõule. Tema trikid olid pigem keskendunud inimeste ja asjade teleporteerumisele ja tuleviku ennustamisele, kuid storyline oli armas ja kõik sobitus suurepäraselt kokku. Marten veel hiljem luges foorumeid, et mingitest asjadest aru saada, kuid enamus trikke jäi siiski müsteeriumiks.

Kohtumisteni juba uutes sihtkohtades!

6. - 7. päev - teel Silicon Valley’sse

4. juuli hommikul pakkisime Las Vegases enda kotid kokku, kulutasime kasiinos veel viimased dollarid ja võtsime suuna järgmisesse peatuspaika. Bakersfield jäi meile eelmisel aastal meelde ühe hea söögikohaga ja kuna tee peal järgmisesse kohta oli vaja majutust, siis otsustasime üheks ööks sinna jääda. Kohalikud muidugi imestasid, et kuidas ühed eurooplased

ReisiblogiHelen & Marten

Taaskord ärkasime varakult üles, Marten otsustas uuesti matkale minna ja Helen jäi majutusse toimetama.

Tänaseks olid meil võetud piletid Madame Tussauds vahakujude muuseumisse. Kuna meie majutus oli nii hea asukohaga, siis õnnestus meil muuseumisse minna jala! Tee viis meid üle Walk of Fame tänava, mida teistkordsel külastusel vaatasime hoopis teise pilguga. Kui esimesel korral kõndisime nina maas, et näha kuulsuste tähti, siis seekord keskendusime kõigele muule.

Londonis olime harjunud, et vahakujude muuseum on paksult rahvast täis ja pildi tegemiseks pead järjekorras ootama. Los Angeleses oli Madame Tussauds üsna inimtühi ja tihtipeale olime saalis ainult kahekesi. Päris kuulsusi kahjuks ei näinud, aga vahvaid pilte saime sellegipoolest. Hinna sees oli meil ka Marveli 4D kino, kus saime täiesti privaatseansi ja olime ainsad inimesed kinos. 😀

Edasi võtsime suuna Santa Monica pier’ile. Mida lähemale ookeanile jõuad, seda pilvisemaks ja külmemaks läheb. Tekibki täitsa selline tunne, et täna rohkem päikesevalgust ei näe. Kai osa oli üsna ülerahvastatud ja sinna me pikalt avastama ei jäänud. Panime hoopis varbad vette ja hakkasime mööda rannaäärt kõndima. Hoolimata külmast veest olid paljud inimesed vees nii ujumas kui ka surfamas.

Santa Monica on kant, kus võib päriselt näha igasuguseid inimesi. Pikemalt me sinna pidama ei jäänud ja kõndisime muudkui edasi, kuni jõudsime Veneetsia kanaliteni. Külastasime seda kanti ka eelmisel aastal, aga no tõesti on mõnus jalutada üle sillakeste ja vaadata omapäraseid maju.

Pikast päevast väsinud, tellisime õhtuks pitsat. Homme ootab meid ees sõit juba uude sihtkohta.

3. - 5. päev - Las Vegas

Alustasime enda kolmandat päeva taaskord sportlikult - katsetasime ära enda Los Angelese majutuse jõusaali. Trenn tehtud ja kõht täis söödud, võtsime ette pea 5-tunnise sõidu Las Vegase poole. Miskipärast juhatas GPS meid mööda väiksemaid teid, aga see-eest nägime vägevaid vaateid. Las Vegases ootas meid ees meeletu kuumus, sooja oli üle

ReisiblogiHelen & Marten

Alustasime oma reisiga juba neljapäeval, kui startisime Elvast Riia poole. Peale mitmeid vahemaandumisi ja ajas tagasi lendamist maandusime reede pärastlõunal LA’s.

Teadsime, et esimesel hommikul läheb uni varakult ära ja otsustasime minna Hollywoodi mägedesse matkama. Sel aastal oli plaan jõuda Hollywoodi sildi taha - hakkama saime! Taaskord hoidis meid õigel teel AllTrails äpp, kus oli sees täpne teerada ja teiste inimeste kommentaarid raja kohta. Kiirete eestlastena saime kogu raja pooleteist tunniga tehtud. Nüüd oli hea liikuda edasi järgmiste tegevusteni.

Kuna kell oli alles vähe ja meil oli aega, otsustasime sõita veidi eemale ja otsida üles Fast and Furious Paul Walkeri ja Vin Dieseli lõpustseeni koha. Katus alla lastud, juuksed tuules lehvimas, suundusime teele.

Peale sõitu hakkas jet lag tunda andma ja tegime majutuses pisikese puhkuse enne õhtusööki. Esimest korda katsetasime ära ka USAs ühistranspordi. Busse on LA’s pigem vähe liikvel ja need ei ole alati kõige usaldusväärsemad, aga meil läks õnneks ja jõudsime ilusasti kohale. Külastasime taaskord LA’s restorani nimega Bacari W. 3, kus pakutakse tapase stiilis toitu. Sisehoovis küünlavalgel oli hea enda esimene õhtu lõpetada. Homseni!

2. päev - Los Angeles

Taaskord ärkasime varakult üles, Marten otsustas uuesti matkale minna ja Helen jäi majutusse toimetama. Tänaseks olid meil võetud piletid Madame Tussauds vahakujude muuseumisse. Kuna meie majutus oli nii hea asukohaga, siis õnnestus meil muuseumisse minna jala! Tee viis meid üle Walk of Fame tänava, mida teistkordsel külastusel vaatasime hoopis teise

ReisiblogiHelen & Marten

Heleni kevadisel koolivaheajal võtsime nädalaks suuna Hispaaniasse.

Esimese reisipäeva veetsime Alicantes. Meie rõõmuks liitusid üheks päevaks meiega ka Heleni ema ja Octavi. Kui Eestis oli sellel ajal lumi maas, siis meie nautisime kevadiselt sooja jalutuskäiku palmide keskel.

Palmide pargist viis meie tee meid härjavõitlusareenile, kus jooksvate härgade asemel nägime hoopis trikke tegevaid grossisõitjaid. Saime siiski ka tutvuda härjavõitluse ajalooga ja selle ala jubedamate külgedega. Näiteks saime teada, et metadoorid lõikavad peale võitlust härjalt ära kõrva, et võtta see endale trofeeks ning Hispaanias on üle 1000 farmi, kelle härgasid kasutatakse areenil šõu eesmärgil. Kindlasti tuli meil taaskord ära külastada ka mäe otsas olev kindlus. Sealt avanesid imelised vaated linnale. Peale 24 000 sammu hiljem jätsime Helina ja Octaviga hüvasti ning hakkasime ootama Marteni vanemaid.

Uuel hommikul ärkasime Dénias. Marteni vanemad tutvustasid meile põhilisi tänavaid ja vaatamisväärsusi. Kuigi päike paistis, oli ilm mere ääres siiski jahe ja tuuline ning meenutas meie tavapärast aprillikuist ilma. Taaskord sammud täis tehtud, sättisime ennast magama, et uuel hommikul veel rohkem avastada.

Tegelikult oli meil plaanis käia vaatamas ka kinnisvara, millele kulus mitmeid päevi. Raske on leida seda õiget "pärlit", sest eestlaste jaoks on sealsed elamised siiski üsna pimedad ja kõledad. Sama oli ka meie majutusega - ilus maja imelise vaatega koha peal, aga maas oli ainult kivipõrand ja igas toas väiksed aknad.

Aeg-ajalt tegime ka day trippe. Ühel päeval sõitsime Déniast veidi eemale populaarsesse turistilinna Calpesse. Kuna ilm oli tuuline ja eelistasime ikkagi Déniat rohkem, siis tuli välja mõelda muu plaan, kuidas päeva sisustada. Rentisime endale kahepeale üheks päevaks rolleri. See andis meile vabadust rohkem kõrvalisi kante avastada. Võtsime suunaks La Cova Tallada ehk mere ääres olevad koopad. Kuna eeltööd tegime vähe, siis ei osanud me eesootava matkaga arvestada. Pool tundi mööda mereäärseid kive seigeldes jõudsime oma sihtpunkti ja jäime kogemusega väga rahule.

Nädal aega Dénias oli kiirelt möödunud ja käes oli meie viimane päev. Otsustasime lähemalt üle vaadata ka sealse kindluse ja sadama äärse ala. Ja mis päev see oleks ilma jalutamiseta - viimasel päeval nautisime jalutuskäiku inimtühjas rannas ja lainete kohinat.

Kogu reisi viimane sihtpunkt oli Valencia. Veetsime seal ühe mõnusa päeva loomaaias ja vanalinnas jalutades. Loomaaias pakkusid kõige suuremat elevust leemurid. Nende vahel sai vabalt liikuda ja kunagi ei teadnud, millal üks neist üle pea uue oksa peale hüppab. Samuti kulutasime pea pool tundi gorillasid imetledes, kes usinalt multši seest endale maiuspalasid otsisid.

Õhtusel vanalinna jalutuskäigul võtsime eesmärgiks näha Euroopa kõige kitsamat maja. Juttude kohaselt elas seal kunagi üks neiu, kes suurte pidustuste ajal riietas end tänaval, sest vastasel juhul poleks ta enda kleidiga tuppa ära mahtunud ja uksest välja pääsenud.

¡Hasta luego!

Hilissügisel otsustasime, et vajame igapäeva elust vaheldust. Valituks osutus road-trip Inglismaal. Olime plaanid enam-vähem paika pannud ja esimesel õhtul peale maandumist suundusime otse Hyde Parki, et nautida taaskord Winter Wonderland'i. Mõned aastad tagasi õnnestus meil seal samuti käia, kuid seekord nägime teemaparki õhtustes jõulutuledes. Esmakordelt külastasime ka jääbaari ehk kõik, mis võimalik, oli tehtud jääst.

Juba järgmisel hommikul startisime suunaga läände, et jõuda õhtuks Bristolisse. Ilmad olid tüüpilised UK ilmad ehk pidevalt sadas vihma. Õnneks me olime selleks valmistunud ja vihmavarju kaasa pakkinud.

Esimese vahepeatuse tegime Windsoris. Tegemist oli hästi armsa linnakesega, kus saime nautida kiiret brunch'i ja arhitektuuri. Kuna Buckhingami palee juures meil kunagi vedanud ei ole, siis proovisime õnne Windsori lossi juures. Kahetsusega peame tõdema, et ka seekord jäid kuningapere liikmed nägemata. Sellest hoolimata nägime pideva vihmasaju vahel päikest piilumas.

Edasi võtsime suuna maailmakuulsa Stonehenge'i poole. Selleks ajaks oli lisaks vihmasajule tõusnud ka tuul ning kauaks me kivihunnikut imetlema ei jäänud. Tegime oma pildid ära ja lugesime selle koha ajaloost hoopis kõrval olevast muuseumist. Kivide vaatamine meile väga suurt elamust ei pakkunud, kuid kivide sinna jõudmise lugu oli imestusväärne. Aga kindlasti koht, mis on tasub külastamist ja nägemist!

Viimase vahepeatuse tegime Bathis, aga kuna oli juba pime, siis jalutasime vaid vanalinnas. Armas oli näha veel tuledes olevaid jõulukuuski. Õhtu lõpuks jõudsime Bristolisse.

Kolmandal päeval suundusime lõuna poole. Oma esimese peatuse tegime mere ääres Plymouthis. Tänu Heleni ülikooli inglise keele tundidele olid tal teadmised sellest kuulsast kohast (sealt alustasid Pilgrimid 1620. aastal oma teekonda Ameerikasse).

Tuuline jalutuskäik linnakeses tehtud, sõitsime mööda rannikut edasi. Et istumist liiga pikalt ei oleks, võtsime ette pisikese matkakese heinamaade vahel. Paar minutit autos ootamist ja imekombel jäi vihm järele ning meie saime nautida oma matkakest.

Selleks õhtuks olime võtnud AirBnb Exeteri ligidale, et uuel päeval alustada sõitu Brightoni poole. Meie üllatuseks olid majutuses meile seltsilisteks vahvad hobused, kelle õhtusi toimetusi saime aknast jälgida.

Neljandal päeval võtsime ette veidi pikema sõidu, et jõuda õhtuks Brightonisse. Et lihased kangeks ei jääks ja saaksime veel Inglismaa ilu nautida, siis tegime peatuse Durde Door'is. Tegemist on ühe imelise vaatekohaga mere ääres. Igati väärt koht külastamiseks, kuid keset talve tuleb arvestada, et suurema tuulehooga võid minema lennata (vähemalt üks pisike kutsu oleks seda peaaegu teinud, kui üritas üle augu hüpata 😀).

Sama tuuline ilm oli ka Brightonis, kus Helen ei suutnud tuule tõttu isegi hotelli ust lahti lükata. Hoolimata ilmast oli Brighton meie reisi üks lemmikkohti, kuhu kindlasti suvisel ajal tagasi minna. Isegi keset talve olid inimesed õhtuti liikvel ja pubid rahvast täis.

Enne aastavahetust jõudsime ringiga tagasi Londonisse. Vana-aasta õhtul võtsime ette pika jalutuskäigu linnas, et nautida seal toimuvat melu. Vahetult enne keskööd otsustasime, et enam kaugele jalutama ei lähe. Lõpuks nautisime ilutulestikku tänava peal, kus kohalikud noored panid liikluse keset ristmikku seisma ning lasid rakette.

Uut aastat otsustasime alustada kultuurselt ja sportlikult ehk jalutasime läbi terve Hyde Park'i ning külastasime loodusmuuseumit. Lapsena oli Helenil loodusmuuseumist suurem elamus jäänud, kuid vaala skelett ja riides T-rex olid seda külastust väärt.

Viimase päeva olime planeerinud kõige sisukama. Kuna otsustasime liikuda palju jala, siis startisime varakult, et jõuda broneeritud ajaks Madame Tussaud vahakujude muuseumisse. Kuigi enamus kujusid on meil juba nähtud, siis kogemus oli endiselt meeleolukas.

Ühes muuseumis käidud, võtsime suuna põhilise turistimagneti suunas - Big Ben. Kumbki meist ei olnud ammu aega Big Beni näinud ilma tellinguteta. Kuna uue tegevuseni oli meil veel aega, siis saime mõnusalt jalutades Thems'i jõeäärt nautida. Üks lõbusamaid kogemusi kogu reisi jooksul oli London Dungeons ehk paaritunnine tuur pimeduses, mis rääkis Londoni ajaloost. Õhtu lõpetasime taaskord jalutuskäiguga hotelli, et pakkida kokku enda kott ja suunduda tagasi koju.

Kohtumiseni uutel seiklustel!

On aeg viimaseks täispikaks päevaks USAs. Suuri plaane enam ei ole, planeeritud kohad said kõik läbi käidud. Alustasime hommikul sõitu tagasi LA suunas, et homme saaks mugavalt auto ära viia ja lennujaama suunduda. Hotelli olime broneerinud San Bernardinosse, mis on Los Angelesest ca tunnikese sõidu kaugusel.

Siiski ei möödunud ka seekord meie sõit viperusteta. Käänulistel ja mägistel teedel sõites läks põlema kütusetuli. Egas midagi, otsime lähedal mõne tankla ja paneme paagi täis. Selle ajaga, kui hakkasime otsima telefonist lähimat tanklat oli meie sõidu range läinud 100km pealt juba 50km peale. Ja mõni minut hiljem näitas auto, et range on 0km.

Kui muidu on iga kilomeetri taga mõni tankla, siis seekord oli kõige lähim meist 35km kaugusel, samuti oli vaja sõita mägistel teedel. Marten otsustas ikkagi, et sõidame edasi - mida lähemal tanklale, seda parem. Helen istus kõrval, pöidlad pihus, lootuses et jõuame ikkagi tanklani. Aga kilomeetrid tanklani ei tahtnud justkui üldse väheneda. Konditsioneer väljas, õues 34 kraadi sooja ja teadmatus, kas auto jõuab järgmisest mäest ka veel üles sõita või enam mitte.

Viimastel kilomeetritel auto paar turtsatust tegi, kuid Dodge ei vedanud meid alt. Pingutas viimsestki mäest veel üles, kuni lõpuks paistis silmapiiril tankla. Oh seda rõõmu ja uhkust auto üle, kui saime kütusetoru ees seisma jääda. Edasi möödus sõit rahulikult ja nautisime veel viimast õhtut USAs väljas söömas käimisega.

Lõpetuseks väike promo ühest äpist matkahuvilistele. Siin on laialt levinud rakendus AllTrails, kus on olemas väga palju erinevaid matkaradu. Rakenduse kasutamine enda matka ajal näitab sulle õiget rada ja saad ka ise uusi radu sinna salvestada. Eestis on juba päris mitmeid radu sinna salvestatud, aga järgmine kord, kui matkama lähed, pista telefon koos äpiga taskusse. Nii saavad ka teised seda rada hiljem läbida.

Aitäh kõigile, kes lugesid meie seiklusi USAs ja andsid vahvat tagasisidet. Kohtumiseni ja uute reisideni ✈.

Täna pidi tee viima meid Grand Canyoni juurde. Ärkasime hommikul üsna vara, et Las Vegases asjad kokku pakkida ja teele asuda. Caesars Palace'i juurest eemale sõites märkasime mitmeid politsei autosid, kiirreageerijaid, kiirabi ja parasjagu sättisid kaameraid üles ka erinevad uudised. Hotellis sees olles ei toimunud justkui miskit, aga õues tundus olevad korralik action. Hiljem uudistest lugesime, et üks relvastatud mees oli naise pantvangi võtnud, lõhkunud akna umbes 25 korrusel ja loopis sealt välja hotellitoas olevat mööblit. Õnneks laabus kõik sujuvalt, korrakaitsjad pääsesid mehe hotellituppa ja kõik pääsesid vigastusteta.

Võtsime Grand Canyoni ligidal endale pisikese majakese, kus veeta öö. Algne plaan oli minna vaatama päikesetõusu, aga kuna homme on taaskord plaanis pool päeva sõita, siis ei tahtnud keset ööd päris üles tõusta. Seejuures Grand Canyonis tuleb ju ikka ära käia kui juba siin oleme... Kiirelt otsustasime minna vaatama hoopis päikeseloojangut. Mõte oli nii kiire, et kaasa sai haaratud ainult paar veepudelit, kõht pidi hakkama saama lõunase brunchiga. Kõik oli seda muidugi väärt.

Üllataval kombel oli Grand Canyonis üsna vähe autosid ja inimesi. Matkasime 3km planeeritud päikeseloojangu kohta ja muudkui imetlesime kõrvalolevat ilu. Selle lühikese tee peal õnnestus kohata meil ka paari metsaelanikku, kes rahulikult enda õhtusööki nautisid.

Päikeseloojang vaadatud, liikusime kottpimedas 3km tagasi autoni. Peale tunnikest sõitu majutusse, saime lõpuks enda kauaoodatud õhtusöögi ja heita mõnusalt pehmesse voodisse. Uskumatu, et vaikselt hakkabki reis otsa saama ja juba homme võtame suuna taaskord LA poole.

13. päev - tagasi algusesse

On aeg viimaseks täispikaks päevaks USAs. Suuri plaane enam ei ole, planeeritud kohad said kõik läbi käidud. Alustasime hommikul sõitu tagasi LA suunas, et homme saaks mugavalt auto ära viia ja lennujaama suunduda. Hotelli olime broneerinud San Bernardinosse, mis on Los Angelesest ca tunnikese sõidu…

ReisiblogiHelen & Marten

Pärast eilseid seikluseid autoga (loe eelmist päeva siit) alustasime hommikut Ridgecrestist plaaniga jõuda pärastlõunaks Las Vegasesse, kuid sõita sinna läbi Surmaoru ehk Death Valley.

Meie läbisõidu ajal näitas auto välitemperatuuriks 44 kraadi. Kui Helen paar päeva tagasi San Franciscos ütles, et tahab soojemat kliimat, siis seda ta sai - kõik mis enne saamata jäi ning veidi pealegi.

Sõitsime Death Valleys kokku umbes paar tundi ning sõit oli mõnus - liiklust minimaalselt, teed laiad ja pikad sirged, vahepeal mäkke ja taas alla.

Vinged vaated, mis jäävad kindlasti meelde.

Las Vegasesse edasi ainult paar tundi - tegime veel kohalikus söögikohas lõunapausi ning viimase otsana võtsimegi suuna meelelahutuse pealinna suunas.

Ja lõpuks - Las Vegas!

Tegu on massiivse kompleksiga, kust leiab ühest "hotellist" tuhanded hotellitoad, kümneid restorane ja baare, kaubanduskeskuse koos brändipoodidega ning kõik muud kohad on täidetud kasiinoautomaatidega. Las Vegases on iga päev nädalavahetus - elu käib 24/7.

Õhtusöögiks saime laua Gordon Ramsay Pub & Grill restoranis, kust saime reisi parima toiduelamuse - eelroaks maitsvaim Caesari Salat, pearoaks Beef Wellington ning magustoiduks Toffee-puding/kook. Kohe meie hotelli kõrval oli ka Hell's Kitchen, kuhu oleks pidanud aga broneerima aja ligi kuu aega ette, aga kogemus oleks kindlasti olnud vinge.

Kui toidud on Las Vegases veel mõistliku hinnaga USA kohta, siis jookide eest küsitakse hingehinda - keskmiselt maksab üks kokteil ca 20-25$ + tip teenindajale. Aga siia linna (ja siia tänavale) tulevadki inimesed lõbutsema ja raha kulutama, seega nimetame seda linna "raha kulutamise pealinnaks" - what you spend in Vegas, stays in Vegas.

Helen läks pärast väikest rahalist võitu kasiinos hotellituppa, kuid Marten hoopiski linna peale. Enda õhtut alustas sigaribaaris, peale mida jalutas veidi ringi ja pildistas linna ning õhtu lõpetas pärast keskööd kasiinos, kus mängis maha raha, mille Helen oli talle kaasa andnud.

Järgmine hommik algas rahulikult - läksime basseini äärde, et nautida päevitamist ja basseini ca 40 kraadise temperatuuriga. Teise osa päevast puhkasime, et õhtul jõuda Cirque Du Soleil show'le (soovitame) ning jalutasime õhtul Las Vegas Strip'il.

12. päev - Grand Canyon

Täna pidi tee viima meid Grand Canyoni juurde. Ärkasime hommikul üsna vara, et Las Vegases asjad kokku pakkida ja teele asuda. Caesars Palace’i juurest eemale sõites märkasime mitmeid politsei autosid, kiirreageerijaid, kiirabi ja parasjagu sättisid kaameraid üles ka erinevad uudised. Hotellis sees…

ReisiblogiHelen & Marten

Hommikut nautisime veel basseini ääres puhates. Kui oli aeg liikuma hakata, andsime Jennyle üle Eestist kaasa võetud kommikarbi ja võtsime tee ette ida poole. Kuna Las Vegasesse oli pikk tee ning vahepeatusena oli plaanis käia Surmaorus (Death Valley), siis olime jooksvalt pannud kinni vahepealse majutuse, kuhu täna suuna võtsime.

Kõik läks hästi, kuni... kiirteel sõites käis väike pauk ja auto andis märku, et ühe rehviga on nüüd kõik. Tõmbasime auto kohe tee äärde, aga siiski kihutasid autod ja rekad suure hooga kõrvalt mööda, seega ise me siin küll poleks rehvi hakanud vahetama. Peale pikka kõnet rendifirmaga jäime ootama, et keegi saadetaks välja rehvi vahetama. Poolteist tundi ootamist saime kõne rendifirmalt, et kaks autot on välja saadetud, saadavad kolmanda ka, aga nad ei suuda meid leida. Naljakas küll... saatsime eraldi veel sõnumiga enda täpse asukoha.

Meie päästjaks osutus lõpuks kohalik politsei, kes soovitas kiirteelt ära sõita ning eskortis vaikselt sõites lähimasse tanklasse. Kuna autos oli varuratas olemas, vahetas Marten tanklas vasakpoolse tagaratta "seibi" vastu. Ära ei saa unustada ka Heleni tublit panust, kes otsis kivid rataste alla ja hoidis juhendit (mida ilmselgelt vaja ei olnud 😀).

Rendifirma kohaselt oleksime pidanud sõitma ligi 100 km täiesti teises suunas, et varurehv vahetada tagasi korraliku vastu. See meie plaanidega aga kuidagi ei klappinud ja nii hakkasime ise kohti otsima, mis laupäeva õhtul veel lahti olid. Pool tundi enne sulgemist jõudsime Pep Boys juurde, kes tulid meile meie suures hädas vastu ja panid uue rehvi alla. Tänu nende kiirele tööle saime kl 7 õhtul võtta uuesti suuna enda vahesihtkoha poole.

Paar tundi sõitu õhtuhämaruses, aga jõudsime ilusasti kohale linna nimega Ridgecrest. Kuna kell oli juba hiline, sõime kõhu täis ja läksime ära puhkama, sest homme ootavad ees uued seiklused palavuses.

10. ja 11. päev - Death Valley ja Las Vegas

Hommikut alustasime Ridgecrestist plaaniga jõuda pärastlõunaks Las Vegasesse, kuid sõita sinna läbi Surmaoru ehk Death Valley. 💡Surmaorg on California osariigis Mojave kõrbes asuv org. Seal asub USA madalaim punkt ja samuti on registreeritud maailma kõrgeim õhutemperatuur looduses. 2018. aastal ol…

ReisiblogiHelen & Marten

Nüüdseks oleme uue ajavööndiga harjunud ja äratuse peale kell 5 hommikul tõusta ei olnudki enam nii kerge. Võtsime suuna Yosemite rahvuspargi poole, aga olime kuulnud, et mida varem, seda parem. Hommikuse päikesetõusu saatel jõudsime küll juba enne kella 7 kohale, aga parkimiskoha leidmine oli siiski suur väljakutse.

Parkimise väljakutse ületatud, võtsime enesekindlalt sammud matkaraja poole. Vähemalt nii me arvasime... poolel teel rajale kõndides kadus telefonidest igasugune levi ja linnainimestena otsustasime, et enne ei saa rajale minna, kui tee on teada 😀. Peale tunnikest levi otsimist ja ringi kõndimist nägime kellelgi käes füüsilist kaarti (kuidas me küll ise selle peale ei tulnud...). Selleks ajaks olid muidugi ka kõhud tühjaks läinud ja kuna ees ootas mitmetunnine matk, võtsime enne teele asumist veel kiire hommikusöögi.

Matkarada oli väga populaarne, inimesi liikus igas suunas. Eesmärk oli jõuda Nevada Falls juurde, mille jaoks tuli matkata ligi 6km. Esimesed kilomeetrid olid mõnusalt mäest üles-alla, kuni jõudsime kärestikuni. Sealt edasi oli motivatsioon suur, et kohe-kohe jõuame ka esimese koseni.

Teel ülespoole tulid vastu läbimärjad inimesed, targemad olid vihmajopede või -keepidega. Allatulijad hoiatasid, kui märg on üleval ja pakkusid enda keepe, aga tagasihoidlike eestlastena mõtlesime, kui hull see ikka olla saab. Oi, kuidas me võisime eksida...

Nautisime kose vaateid niipalju kui õnnestus, aga silmi eriti lahti ei saanud hoida, sest vett pritsis igast suunast. Edasi viis tee üles vanadest kivitreppidest, mis olid mattunud libeda muda alla. Sellest piisas Helenile, et mitte enam ülespoole ronida.  Siiski sai ta nautida vaateid piltide kaudu, sest Marten otsustas tipus ära käia. Kuna olime läbivettinud ja üsna külm oli olla, otsustasime hakata matkama tagasi auto poole ning Nevada Falls jäi seekord külastamata. Olime ikkagi väga õnnelikud tehtud matka ja nähtud vaadete üle.

Kurikuulsad mammutipuud (giant sequioas) jäid seekord kahjuks nägemata, kuna vettinud jalanõude ja riietega tundus 5km matkamist ebamõistlik. Aga seda rohkem on põhjust siia veel tagasi tulla.

Ülejäänud päeva nautisime basseini ääres puhkamisega, raamatute lugemisega ja ujumisega. Hea oli ennast jälle rohkem liigutada, kuna homme ootab ees järjekordne autosõit uude sihtkohta.

9. päev - vahepeatus teel Las Vegasesse

Hommikut nautisime veel basseini ääres puhates. Kui oli aeg liikuma hakata, andsime Jennyle üle Eestist kaasa võetud kommikarbi ja võtsime tee ette ida poole. Kuna Las Vegasesse oli pikk tee ning vahepeatusena oli plaanis käia Surmaorus (Death Valley), siis olime jooksvalt pannud kinni vahepealse ma…

ReisiblogiHelen & Marten