9. päev - vahepeatus teel Las Vegasesse
Hommikut nautisime veel basseini ääres puhates. Kui oli aeg liikuma hakata, andsime Jennyle üle Eestist kaasa võetud kommikarbi ja võtsime tee ette ida poole. Kuna Las Vegasesse oli pikk tee ning vahepeatusena oli plaanis käia Surmaorus (Death Valley), siis olime jooksvalt pannud kinni vahepealse majutuse, kuhu täna suuna võtsime.
Kõik läks hästi, kuni... kiirteel sõites käis väike pauk ja auto andis märku, et ühe rehviga on nüüd kõik. Tõmbasime auto kohe tee äärde, aga siiski kihutasid autod ja rekad suure hooga kõrvalt mööda, seega ise me siin küll poleks rehvi hakanud vahetama. Peale pikka kõnet rendifirmaga jäime ootama, et keegi saadetaks välja rehvi vahetama. Poolteist tundi ootamist saime kõne rendifirmalt, et kaks autot on välja saadetud, saadavad kolmanda ka, aga nad ei suuda meid leida. Naljakas küll... saatsime eraldi veel sõnumiga enda täpse asukoha.
Meie päästjaks osutus lõpuks kohalik politsei, kes soovitas kiirteelt ära sõita ning eskortis vaikselt sõites lähimasse tanklasse. Kuna autos oli varuratas olemas, vahetas Marten tanklas vasakpoolse tagaratta "seibi" vastu. Ära ei saa unustada ka Heleni tublit panust, kes otsis kivid rataste alla ja hoidis juhendit (mida ilmselgelt vaja ei olnud 😀).
Rendifirma kohaselt oleksime pidanud sõitma ligi 100 km täiesti teises suunas, et varurehv vahetada tagasi korraliku vastu. See meie plaanidega aga kuidagi ei klappinud ja nii hakkasime ise kohti otsima, mis laupäeva õhtul veel lahti olid. Pool tundi enne sulgemist jõudsime Pep Boys juurde, kes tulid meile meie suures hädas vastu ja panid uue rehvi alla. Tänu nende kiirele tööle saime kl 7 õhtul võtta uuesti suuna enda vahesihtkoha poole.
Paar tundi sõitu õhtuhämaruses, aga jõudsime ilusasti kohale linna nimega Ridgecrest. Kuna kell oli juba hiline, sõime kõhu täis ja läksime ära puhkama, sest homme ootavad ees uued seiklused palavuses.
