Dénia 2024

Heleni kevadisel koolivaheajal võtsime nädalaks suuna Hispaaniasse.

Esimese reisipäeva veetsime Alicantes. Meie rõõmuks liitusid üheks päevaks meiega ka Heleni ema ja Octavi. Kui Eestis oli sellel ajal lumi maas, siis meie nautisime kevadiselt sooja jalutuskäiku palmide keskel.

Palmide pargist viis meie tee meid härjavõitlusareenile, kus jooksvate härgade asemel nägime hoopis trikke tegevaid grossisõitjaid. Saime siiski ka tutvuda härjavõitluse ajalooga ja selle ala jubedamate külgedega. Näiteks saime teada, et metadoorid lõikavad peale võitlust härjalt ära kõrva, et võtta see endale trofeeks ning Hispaanias on üle 1000 farmi, kelle härgasid kasutatakse areenil šõu eesmärgil. Kindlasti tuli meil taaskord ära külastada ka mäe otsas olev kindlus. Sealt avanesid imelised vaated linnale. Peale 24 000 sammu hiljem jätsime Helina ja Octaviga hüvasti ning hakkasime ootama Marteni vanemaid.

Uuel hommikul ärkasime Dénias. Marteni vanemad tutvustasid meile põhilisi tänavaid ja vaatamisväärsusi. Kuigi päike paistis, oli ilm mere ääres siiski jahe ja tuuline ning meenutas meie tavapärast aprillikuist ilma. Taaskord sammud täis tehtud, sättisime ennast magama, et uuel hommikul veel rohkem avastada.

Tegelikult oli meil plaanis käia vaatamas ka kinnisvara, millele kulus mitmeid päevi. Raske on leida seda õiget "pärlit", sest eestlaste jaoks on sealsed elamised siiski üsna pimedad ja kõledad. Sama oli ka meie majutusega - ilus maja imelise vaatega koha peal, aga maas oli ainult kivipõrand ja igas toas väiksed aknad.

Aeg-ajalt tegime ka day trippe. Ühel päeval sõitsime Déniast veidi eemale populaarsesse turistilinna Calpesse. Kuna ilm oli tuuline ja eelistasime ikkagi Déniat rohkem, siis tuli välja mõelda muu plaan, kuidas päeva sisustada. Rentisime endale kahepeale üheks päevaks rolleri. See andis meile vabadust rohkem kõrvalisi kante avastada. Võtsime suunaks La Cova Tallada ehk mere ääres olevad koopad. Kuna eeltööd tegime vähe, siis ei osanud me eesootava matkaga arvestada. Pool tundi mööda mereäärseid kive seigeldes jõudsime oma sihtpunkti ja jäime kogemusega väga rahule.

Nädal aega Dénias oli kiirelt möödunud ja käes oli meie viimane päev. Otsustasime lähemalt üle vaadata ka sealse kindluse ja sadama äärse ala. Ja mis päev see oleks ilma jalutamiseta - viimasel päeval nautisime jalutuskäiku inimtühjas rannas ja lainete kohinat.

Kogu reisi viimane sihtpunkt oli Valencia. Veetsime seal ühe mõnusa päeva loomaaias ja vanalinnas jalutades. Loomaaias pakkusid kõige suuremat elevust leemurid. Nende vahel sai vabalt liikuda ja kunagi ei teadnud, millal üks neist üle pea uue oksa peale hüppab. Samuti kulutasime pea pool tundi gorillasid imetledes, kes usinalt multši seest endale maiuspalasid otsisid.

Õhtusel vanalinna jalutuskäigul võtsime eesmärgiks näha Euroopa kõige kitsamat maja. Juttude kohaselt elas seal kunagi üks neiu, kes suurte pidustuste ajal riietas end tänaval, sest vastasel juhul poleks ta enda kleidiga tuppa ära mahtunud ja uksest välja pääsenud.

¡Hasta luego!